Lendasin pesast välja..

Ehk siis olen õnnelikult kohale jõudnud Austraaliasse :)
Lennud läksid kõik väga hästi ning lennujaamad polnud üldse nii suured ja jubedad kui kõik mind hirmutasid ja õnneks ei olnud ka pagasiga probleeme, ei häirinud kedagi mu pisikesed ülekilod ja kohver jäi ka sellest väntsutamisest terveks koos kõigega mis sees oli.
Austraaliasse jõudes oli vaid väike arusaamatus ja pidin korra oma kotid avama, sest ankeeti täites(anti lennukis mingi ankeet mille pidi täitma, kuhu kirjutasid mis sul kohvris on jms) ei saanud ma ühest punktist hästi aru. Seal oli küsimus et kas mul on toitu kohrvis, ma kohe üldse ei mõelnud et shokolaadid ja kommid ka selle alla võiksid käia ning panin ei. Kui kotid läbi skänniti nägid nad et midagi mul siiski on ja lasid mul kotid avada aga ma seletasin kiirelt neile asja ära ja nad lasid mul minna.

Aga ma tean et te kõik tahate kuulda detailselt sellest, kuidas ma kolm päeva üksi lennujaamades istusin ja lendasin.. okei tegelikult ei olnud asi üldse nii hull ja ausalt öeldes ei olegi mul midagi negatiivset selle kohta öelda, niiet jagan hea meelega teiega seda.

Autosõit tartust riiga oli natuke väsitav aga läks üsna kiirelt, lennujaama kohale jõudes leidsin kiirelt ülesse check-in'i ja oligi aeg hüvasti jätta perega. Kuigi ma keelasin rangelt ära nutmise, olin ma esimene kellel pisarad voolama hakkasid, seega kallistasin kiirelt kõik läbi ja läksingi minema ,et pärast mitte paistes silmadega olla. Alguses sattusin üksi jäädes segadusse ja ei saanud kohe aru kuhu ma minema pean, aga silte jälgides läks asi kergemaks. Väga tüütu oli see, et iga viie sammu tagant pidi jälle kellelegi passi näitama,aga sellega harjus ka üsna kiirelt ära.
Lõpuks oma väravateni jõudes oli veel poolteist tundi aega, enne kui lennukile lasti.
Lennuk oli kitsas ja ebamugav aga lohutuseks oli see ,et lend kestab vaid 2,45 tundi.Ka londoni lennujaamas oli kerge orienteeruda kuigi see oli üsna suur, seal pidin järgmist lendu ootama neli tundi.Aeg venis üsna aeglasemalt,sest teha polnud seal suurt midagi, käisin paar korda väljas värsekt õhku küll hingamas, aga väga kaugele jalutada polnud võimalik, kuna pidin kaasas tassima oma kohvrit ja kotti.Pean ka ära mainima, et Londoni lennujaamas on kõige sõbralikumad ja toredamad töötajad üldse, nad naeratavad koguaeg ja on nii abivalmid, ja kindlapeale ei ole olemas ilusamaid mehi kui britid !!!
Pärast check-in'i tuli jälle igal pool passi näidata ja maa väravateni tundus lõpmatu, lõpuks kui arvasin et olengi kohale jõudnud, tuli välja, et ma pean veel rongile minema, mis tekitas segadust, kuna eelnevalt ei olnud keegi mind hoiatanud, näidati vaid suunda kuhu poole väravad jäävad. väikeste kahtlustega astusingi siis rongile,sealt maha tulles pidi veel natuke kõndima ja trepiga sõitma, enne kui lõpuks leidsingi kaua otsitud väravad. Seal järjekorras seistes sain ma tuttavaks äärmiselt toreda naise ja ta mehega, keda ma ära ei jõua tänada, sest ilma nendega oleks edaspidine lendamine olnud palju jubedam. Nad olid pärit ka kullarannikult niiet terve edaspidine reis oli meil koos. Lennukisse jõudes selgus ka et nad istuvad täpselt minu kõrval üle vahekäigu. London-Kuala Lumpur lend kestis 12 tundi ja see tundus alguses suur piin, aga pärast paari tundi lendamist jäin ma magama ja magasin peaaegu terve aja, ärkasin vaid paar korda lennuki suure rappumise peale kui natukeseks ajaks pidi turvavööd kinnitama.Lennuk oli väga mugav ja eriti meeldiv oli see, et tervelt neli tooli järjest oli minu päralt, niiet ei mingit istukil magamist.
Lennu lõpu poole tegi muga juttu Cathy, ta uuris mu reisi kohta ja mis ma austraalias tegema hakkan.Mingi hetk pakkus ta mulle oma vee pudelit, sest ta pani tähele et ma ei ole midagi joonud ega söönud lennu ajal ning eitava vastusega ta ei leppinud vaid käskis mul vee ära juua.
Malaisiasse jõudes pakkus ta mulle, et ma võin nendega koos olla, et ma üksi ei peaks aega veetma, kuna meil oli järgmise lennuni 8 tundi.
Malaisias oli 32 kraadi sooja ja mis te arvate mis mul seljas oli-otseloomulikul olid mul jalas tossud, retuusid ja teksad ning seljas maika ja pluus ning kõige peal veel paks seest karvane pusa.Seega esimese asjana lennujaamas suundusime me wc'sse riideid vahetama.Aeg seal läks palju kiiremini ja väga meeldivalt, Cathy oli väga jutukas ning rääkis mulle kõike Austraaliast, mis tal pähe tuli, sellest oli väga palju abi ja üleüldse ei jõua ma neid ära kiita. Ilma nendega oleks ma ilmselt hulluks läinud. Vahepeal käisime Cathyga lennujaama lähedal olevas hotellis internetis, jalutus sinna oli minu jaoks nii mõnus-32 kraadi sooja ju ikkagi!! Lennujaama tagasi jõudes otsustasime minna sööma ning alles siis tuli mul meelde, et ma ei olegi midagi peale mõne kommi ja shokolaadi söönud terve reisi aja. Suurt valikut seal polnud, oli valida mäki ja nuudlite vahel, otsutasime nuudlite kasuks. Ülejäänud päev kulus lobisemisele ning varsti saimegi ära teha check-in'i. Nüüd oli jäänud veel paar tundi oodata ja alles jäänud raha raisata. Cathy soovitas mul lennukisse kaasa osta juua, et ma jälle kokku ei kuivaks nagu eelmisel lennul.Poes olid ainult klaaspudelid, seega otsustasin osta midagi muud, silm jäi rohelisele vedelikule mis arvatavasti võis olla roheline jäätee.. oleks see vaid nii hästi läinud, jook haises nagu mustad sokid ning selgus et see on mingi muru mahl..?!
Cathy ütles, et enne lennukile minekut passi kontrollis küsitakse mult kindlasti küsimusi ning ja austraaliasse jõudes tahavad nad teada mida ma tegema hakkan ja viisat näha jms. Ta rääkis mulle mida oleks kõige targem vastata. Valmistasin end siis ette piinamiseks ja jõudsin juba natuke pabistada, aga nad ei küsinudki mult muud, kui et kus asub eesti nind kas mul on austraalias tuttavaid või sugulasi. ahjaa, kui ma vastasin sellele mehele, kes mu passi kontrollis, et ma olen 18 tegi ta üllatunud näo pähe ja ütles et tema arust olen ma vähemalt 25.. no tänud selle eest.
Cathy ütles aga selle peale, et ma nii lihtsalt läbi sain, et ilusatel inimestel on alati kergem elu :D
KL-Gold Coast lend kestis 8 tundi ning ka see möödus enamasti magades.Kohtadega oli mul jälle vedanud, terve keskmine rida oli jälle minu päralt ning Cathy koos mehega istusid kohe minu taga.
Kui lennuk maanduma hakkas sain ma alles esimest korda aru, et ma olen kodust niiii kaugel ja ei saa niipea tagasi, tekkis väike pabin aga siiski oli tunne väga hea.. ma jõudsingi lõpuks kohale!!!
Ka seal läks passikontroll väga kiirelt, küsiti vaid kus ma elama hakkan, kuna ma ei olnud lennukis ankeeti täites kirjutanud sinna oma elukohta, sest Liis ei olnud mulle seda öelnud.Ütlesingi siis et sõbranna juures kullarannikul, mille peale mulle naeratati ja edu sooviti:)
Edasi ei olnud nii kerge kui teistes lennujaamades, pärast oma kohvri kätte saamist pidi ootama pikalt järjekorras kuna kõigi kotid ja kohvrid skänniti läbi ning paljudel paluti ka asjad lahti võtta, kaasa arvatud minul. Õnneks lasti mul üsna kergelt minna, sest ma selgitasin ära, et mul on ainult kaasa võetud kommid ja šokolaadid mida ma arvasin, et ankeedile märkima ei pea.
..ja siis ma nägin Liisi,, ma ei oskagi seda emotsiooni kirjeldada mis mind valdas kui ma lennujaamast välja astusin, aga kindlasti oli see positiivne :)

nüüd olen õnnelikult kohal ja üritan vaikselt ajavahe ja kõigega kohaneda. Ilm on siin väga mõnus ja soe, eile paistis terve päeva päike, täna oli aga üsna vihmane. Kodu ja ümbrus on väga ilus ja meil on rõdu all palmid,, jahhhh.. ei oskaksi hetkel midagi mõnusamat tahta..

Päikest ja kallid teile Austraaliast :)!